Sin alma/Con alma



Selles töös on mind huvitanud kuidas tantsija laval käitub. Kui lahti ma ta võtta saan. Kas

ma saan eraldada keha ja tunded? Ja kui saangi, mis siis juhtub? Mulle endale tundub, et kui me

võtame  kehalt  tunded  ja  emotsioonid,  jääb  alles  mingusugune  kummaline  tundetu  mass.  Nagu

elaks, aga ei ela ka. Erinvate võimaluste seast taandus see vahe sellele, kas inimene laval tunneb

valu või mitte. Samas ei saa tantsija oma ebamugavust välja näidata – ta on ju keha. Ja kehal on

suva. Töö teises pooles saab see keha aga endale tunded. Temast saab inimene, ta õpib olema ja

armastama.  Ja  äkki  midagi  veel.  Anaïs  Nin  on  kirjutanud:  „Ei  ole  olemas  ühesuguse  pinnaga

nahku, iialgi ei ole valgus, temperatuur, varjud samad, iial ei ole samad liigutused; armastaja keda

erutab tõeline armastus, võib läbi elada kogu sajanditepikkuse armastuse loo.“ (Nin 2002:14). Aga

kas see kehtib ka hingetutele kehadele? Või on temperatuur ja varjud  erinevad  ainult inimestel?

Mina ei tea. Äkki saame koos teada?

 

„Sin alama/ Con alma“ etendub 18. juunil kell 19.00 Tartu Toomkiriku varemetes.

Koreograafia: Helle Mari Toomel

Laval: Anu Parvelo, Lona­Liisa Sutt, Anna Maria Punab, Sille Hausenberg.

Muusika: Neil Young, Dead man soundtrack        
                             
.



Sin alma/Con alma tiiser from Helle Mari Toomel on Vimeo.

        
   
         Fotod: Eesi Raa Oreškin

18. 06.2014 Toomkiriku varemed 
Fotod. Anne Tamm-Kivimets